Jutlus: kuidas üksteise armastamises rikkalikult kasvada

Kuidas me kogudusena õpime üksteist tõeliselt armastama? Kuidas arendada oma kirikus kultuuri, kus meil on loomulikult vennalik ja õdelik kiindumus üksteise vastu? Kuidas selline kirik üldse välja näeb? Meie lääne kultuuris, meie individualistlikus kultuuris – kuidas saada kirikuks, mis on täis inimesi, kelle südames on armastus üksteise vastu?
)
Me teame, kuidas sellise kiriku vastand välja näeb, kas pole? Oleme kuulnud hirmulugudest kirikulõhedest. Oleme kuulnud, et usklikud jagavad kirikut vaiba värvi pärast, kummale poole peaks klaver minema. Oleme kuulnud usklikest, kes jagavad kirikuid lemmikloomade teoloogiliste tegevuskavade – ismide ja ainuõigete – pärast. Ma ütleksin, et seda tüüpi kirikutel pole aimugi, mida tähendab vennalik ja õdelik kiindumus üksteise vastu, neil pole aimugi, mida tähendab üksteise armastamine (agape).
)
Pastor, me ei ole selline kirik – ja ma nõustun, et me ei ole seda tüüpi kirik – vähemalt mitte sellisel tasemel. Aga kas me tõesti armastame üksteist? Kas me tunneme kiindumust, mida sa näitaksid üles õe-venna (venna või õe) vastu, kas sul on selline kiindumus kõigi vastu siin kohalikus koguduses? Nüüd, võib-olla teete seda mõne inimese jaoks selles kirikus. Kuid võib-olla on selles kirikus inimesi, keda olete näinud aastaid ja aastaid, kuid siiski on nad teile endiselt võõrad. Te ei tunne neid tegelikult ja tõenäoliselt ei armasta te neid.
)
Lihtsalt küsige endalt seda küsimust – millal oli Jumal viimati koormanud teie südant selle eest, et keegi selles kirikus palvetaks nende eest võimalikult tõsiselt. Kas olete kunagi selles kirikus kellegi eest nii palvetanud? Kui paljude inimeste eest selles kirikus olete niimoodi palvetanud? Miks sa arvad, et see nii on?
)
Nüüd ma ei ütle, et see on armastuseta kirik – täpselt vastupidi. Te hämmastate mind pidevalt armastusega, mida te üles näitate – eriti kinkimise vallas. Kuid kas me oleme oma armastuses seisma jäänud? Kas meie armastus üksteise vastu kasvab jõudsalt? Kuidas täpselt tahab Jumal, et me üksteist armastaksime? Kuidas me üldse oma kirikus sellist kultuuri loome? Kas sa ei taha olla osa kogudusest, mis on kogu aeg suurepärane ja kasvab armastuses?
)
Ma arvan, et Paulus räägib tessalooniklaste kogudusele, kuidas täpselt seda teha, I Tessalooniklastele 4:9-12.
)
Lühidalt tahan, et meenutaksite Pauluse kirja selle osa konteksti.
)
1 Tessalooniklastele 3:10 KJV 1900
10 Palvetades ööd ja päevad ülimalt, et me näeksime sinu palet ja täiustaksime seda, mis sinu usus puudub?
Kuidas?
)
1. Tessalooniklastele 4:2 KJV 1900
2 Sest te teate, millised käsud me teile Issanda Jeesuse kaudu andsime.
)
Esimene käskude seeria, mida Paulus neile meelde tuletab, on seotud pühitsemise ideega salmis. 3-8.
)
1. Tessalooniklastele 4:3 KJV 1900
3 Sest see on Jumala tahe, teie pühitsus, et te hoidute hoorusest.
)
Nüüd liigub Paul salmides armastuse teema juurde. 9-12.
)
Paulus kirjutas tessalooniklastele, et kutsuda neid üles oma armastuses üksteise vastu pidevalt kasvama.
)
Armsad, ka meie kui kohaliku koguduse armastus üksteise vastu peab pidevalt kasvama.
)
Kuidas me seda teeme?
)
Kuidas armastuses üksteise vastu alati rikkalikult kasvada?
)
Paulus näitab meile kolme tõde, mida me peame iga päev uskuma ja ellu viima, kui tahame üksteise armastuses jätkuvalt rikkalikult kasvada.
)
I. Kui me kavatseme oma armastuses üksteise vastu rikkalikult kasvada, peab Jumal meid pidevalt õpetama üksteist armastama (s 9-10a)
)
1 Tessalooniklastele 4:9–10 KJV 1900
9 Aga mis puudutab vennaarmastust, ei pea ma teile kirjutama, sest Jumal on teid ise õpetanud üksteist armastama. 10 Ja tõepoolest, te teete seda kõigi vendade suhtes, kes on kogu Makedoonias. Aga me palume teid, vennad, et te kasvaksite üha rohkem ja rohkem;
)
A. Vennalik kiindumus üksteise vastu on orgaaniline kõrvalsaadus sellest, et Jumal on õpetanud meid üksteist armastama (s 9)
)
1. Tessalooniklastele 4:9 KJV 1900
9 Aga mis puudutab vennaarmastust, ei pea ma teile kirjutama, sest Jumal on teid ise õpetanud üksteist armastama.
)
9 Aga vennaliku kiindumuse kohta
sul pole vaja, et keegi sulle kirjutaks,
sest teid endid olete õpetanud Jumal
üksteist armastada,
)
Minu arvates on see uskumatu, mida Paul Cay ütleb – teemal, kuidas suhtuda üksteisesse vennaliku ja õdeliku kiindumusega – MA EI PEA TEILE MIDAGI RÄÄKIMA!
)
See tähendab, et Tessaloonika kirik oli nii terve kirik, nad olid nii õitsev kogudus, et kõigil usklikel oli see õde-venna kiindumus kõigi teiste kiriku usklike vastu. Puudusid klõpsud ega lahkhelid ega konfliktid ega vaidlused! Paul ütles – sul läheb juba nii hästi, et ma ei pea sulle midagi ütlema! See on tähelepanuväärne. Ja see on ainulaadne!